Seksuaalkasvatus
Seksuaalkasvatus on tunde ja turvalisuse kasvatus. See on erapooletu, eale ja arengutasemele vastav, mis tagab lapse normaalse arengu.
Sisukord
Mis on seksuaalharidus ja seksuaalkasvatus?
Laiapõhjaline seksuaalkasvatus põhineb WHO Euroopa seksuaalkasvatuse standarditel, mille on välja töötanud eri riikide laste ja noortega tegelevad spetsialistid. Paljude uuringute alusel ei alusta koolis laiapõhjalist seksuaalkasvatust saanud noored seksuaalelu varasemas eas, vaid see hoopis lükkub edasi hilisemasse ikka ja vähendab ka seksuaalsete riskide võtmist, mille tagajärjeks on suguhaigused või soovimatu rasedus.
Seksuaalkasvatus on erapooletu, eale ja arengutasemele vastav õpetus ja toetab lapse normaalset arengut. Lapse inimõigus on saada seksuaalkasvatust. Inimene on seksuaalne sünnist kuni surmani.
Seksuaalkasvatuse eesmärkideks loetakse järgmist.
➥ Hea seksuaaltervis
➥ Piisav info seksuaalsusest
➥ Arusaama juurdumine, et seksuaalsus on positiivne ja selle üle võib ise otsustada
➥ Laps teab oma õigust saada õiget infot
➥ Lapse igakülgne heaolu ja turvalisus
Kuidas lapsi õpetada?
Mis juhtub, kui seksuaalkasvatus on kodus ja koolis puudulik?
Kui laste seksuaalkasvatus on puudulik nii kodus kui ka koolis, hakkavad lapsed infot otsima internetist ja pornost. Pornograafia annab aga seksist väära pildi. Lapsed veedavad väga palju aega mitmesuguses sotsiaalmeedias, kus porno on vabalt kättesaadav. Kui lapsed on saanud seksuaalkasvatust, kus neile on ka pornost räägitud, on nad teadlikud, et päris elus toimuvad kõik need asjad teisiti ja porno on vaid lavastus, millel pole tõelise eluga palju ühist. Kuigi lastele-noortele peetakse seksuaalkasvatuse loenguid, on fakt siiski see, et nad ikkagi hangivad suurima osa oma teadmistest interneti vahendusel. Sellepärast on äärmiselt vajalik, et netis oleks saadaval spetsialistide koostatud seksuaalkasvatuse materjale, kus seksist räägitakse realistlikul moel.
Alaealiste seksuaalkasvatuses on tähtis rääkida ka nende seksuaalõigustest, muu hulgas õigusest nautida oma keha ja õigus väljendada oma seksuaalseid soove.
Seksuaalkasvatuse üheks tähtsaks ülesandeks on ennetada seksuaalkuritegusid
Seksuaalne vägivald ei haava mitte ainult inimese seksuaalsust, vaid kogu tema olemust. Sel puhul ei räägi me seksist, vaid jõu kasutamisest.
Lapse seksuaalse väärkohtlemise alla kuuluvad kõik ilmingud, mis kahjustavad lapse seksuaalset puutumatust. Kuna paljusid seksuaalvägivalda puutuvaid termineid kasutatakse läbisegi, olgu mõned olulised kirja pandud.
➥ Lapse seksuaalne ärakasutamine on see, kui last kasutab vanem/tugevam osapool seksuaalse objektina oma soovide rahuldamiseks. Laps ei ole selles olukorras võimeline ise otsustama ja andma nõusolekut, sest ta on nõrgem osapool ja pole võimeline nõusolekut andma.
➥ Intsest on seksuaalne tegu, mille on toime pannud oma perekonnaliige lapse või noore suhtes. Kusjuures kõik need inimesed ei pruugi olla pedofiilid, aga võivad olla.
➥ Pedofiil on inimene, kellel on jätkuv seksuaalne huvi laste vastu.
Seksuaalne vägivald jätab jälje kogu eluks. Kahjuks ainult väike osa seksuaalvägivalla ohvritest otsib abi. Põhjuseks on ennekõike häbi ja süütunne. Kuidas minusse suhtutakse pärast seda? Kas mul on jõudu läbi käia uurimist ja kohtuprotsessi? Kas mind usutakse? Kui väärkohtlemine on juhtunud lapsepõlves, varajases nooruses, on kuritegu sageli juba aegunud.
Aga ohver ei ole kunagi süüdi. Kuidas saaks olla süüdi väike ja väeti laps, kelle kallal tarvitatakse jõudu. Keda sunnitakse ähvardades vaikima? Vahel väidetakse, et laps valetab. Aga kuidas oskaks laps midagi sellist välja mõelda nagu seksuaalsed vägivallateod?
Kas laste seksuaalkasvatusega peaks algust tegema juba lasteaias?
Lasteaias alustamine on äärmiselt vajalik. Lasteaiaealiste seksuaalkasvatust on parem nimetada tunde- ja turvalisuse kasvatuseks. Tundide käigus antakse lapsele neutraalseid, eale ja arengule vastavaid, teaduslikule alusele põhinevaid teadmisi ja oskusi. Samuti kujundatakse positiivseid hoiakuid selliste põhiväärtuste suhtes, nagu positiivne suhtumine endasse ja teistesse, oma keha väärtustamine, erinevuste tunnustamine jne. See informatsioon tugevdab lapse enesekindlust ja toetab turvalist ja positiivset seksuaalsust. See ei ole seksiõpetus, nagu paljud seksuaalkasvatuse vastased pidevalt väidavad.
Üks põhjus, miks seksuaalkasvatusega peaks algust tegema just lasteaias, on seksuaalkuritegude ennetamine. Kahjuks väärkoheldakse väga tihti just lasteaiaealisi lapsi – nad n-ö kerge saak: nende vastupanu on kerge murda, nad ei saa asjadest aru, nad teavad, et täiskasvanu on see, kes peaks neid kaitsma.
Lastele tuleb õpetada kolme sammu reeglit, et nad oskaksid selle järgi toimida, kui keegi võõras neid puudutab või midagi lubamatut nendega teeb: 1) ütle ei, 2) mine ära ja 3) räägi turvalisele täiskasvanule.
Kui väärkohtleja on oma pere liige?
Aga mis siis, kui see väärkohtleja ongi oma pereliige? Väikese inimese peas läheb kõik sassi, kui väärkohtlejaks on oma isa, vanaisa või isegi ema. Kui see on inimene, kes peaks teda kaitsma, kelle juurde peaks minema abi otsima, teebki sulle tegelikult haiget. Tavaliselt käitub täiskasvanust väärkohtleja nii, et osutab vaheldumisi nii armastust kui ka teeb haiget. Kelle juurest peaks laps sellisel juhul minema abi otsima? Kui ta teab, et nendest asjadest rääkimine ei ole tabu, julgeb ta abi otsida näiteks lasteaiaõpetajalt.
Samuti on oluline, et laps oskaks nimetada oma suguelundeid õigesti ja ta teaks, et need on kõigi teiste kehaosadega samaväärsed. Kui me aga keelame lapsel neid kehaosi nimetamast, kuidas saab laps rääkida täiskasvanule, et keegi on teda valest kohast puudutanud?
Intellektipuudega inimeste seksuaalsus
Rääkides intellektipuudega inimestega seksuaalvägivallast , selgub , et paljusid neist on lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldud. Nad on n-ö kerge saak, kui nad pole osa saanud seksuaalkasvatusest ning ei tee vahet, mis on õige ja mis vale. Ääretult oluline on parandada ka puuetega inimeste teadmisi ja oskusi omaenda ja teiste inimeste seksuaalsusest ja õpetada selgeks kolme sammu reegel: ütle ei, mine ära ja räägi tuttavale inimesele. Nii tulevad väärkohtlemised ka personalile teadmiseks ja saab midagi ette võtta.
Puuetega inimeste puhul arvatakse kahjuks tihti vanamoeliselt, et kui nendele seksist ei räägi, siis nad seda ka ei harrasta ja kui neile seksist rääkida, siis nad innustuvad sellest liigselt. Puuetega inimesed on kohe kindlasti inimesed, kellel on samuti õigus oma seksuaalsust ellu viia, see on inimõigus. Seksuaalsus on loomulik osa ka puudega inimeste elus, neil on õigus tunda ja nautida, sest neil on samasugused tunded ja vajadused kui puudeta või erivajaduseta inimestel.
Nagu kõigi teiste gruppide puhul, tuleb ka nende puhul arvesse võtta, et seksuaalkasvatus oleks kohandatud eale ja arengutasemele. Et teadlikkust ja heaolu parandada, tuleb õpetada ka näiteks kondoomi õigesti kasutamist, eneserahuldamise oskusi ja teadmisi sellest ning õpetada abivahendite kasutamist. Lisaks seksile peaksid intellektipuudega inimeste seksuaalkasvatuse juurde kuuluma vestlused menstruatsioonist, ejakulatsioonist, isiklikust hügieenist, aga ka sõprusest, lähedusest ja peresuhetest. Seletamisel saab abiks võtta lihtsa keele, sellest on kergem aru saada. Uusi ja keerulisemaid asju, nagu enda piiride kehtestamine ja teiste piiride austamine tuleb uuesti ja uuesti üle korrata, nii palju, kui on tarvis. Lõpptulemusena on sellest kasu kõigil. Inimesed on teadlikumad, rahulikumad, rahuldatud ja õnnelikumad ning ka personalil on nii nendega kergem töötada.
Igal inimesel, ka intellektipuudega inimesel, on oskused ja soov langetada isiklikke otsuseid, aga vahel vajavad nad selleks nõuandeid ja tuge, ühed vähem, teised rohkem. Et osata seda tuge anda, on oluline koolitada ka nendega töötavat personali.